9november 2017 (*1)
Eelotsusetaotlus – Raudteetransport – Direktiiv 2001/14/EÜ – Infrastruktuuri kasutustasud – Kasutustasude kehtestamine – Siseriiklik reguleeriv organ, kes tagab, et raudteeinfrastruktuuri kasutustasud oleks kõnealuse direktiiviga kooskõlas – Raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja ja raudteeveo-ettevõtja vaheline infrastruktuuri kasutamise leping – Diskrimineerimiskeelu põhimõte – Kasutustasude hüvitamine ilma kõnealuse organi sekkumiseta ja menetluses, mis teda ei kaasa – Siseriiklikud õigusnormid, mis võimaldavad tsiviilkohtul määrata kindlaks õiglane kasutustasu juhul, kui see nii ei ole
Kohtuasjas C‑489/15,
mille ese on ELTL artikli 267 alusel Landgericht Berlin’i (Berliini linnakohus, Saksamaa) 3. septembri 2015. aasta otsusega esitatud eelotsusetaotlus, mis saabus Euroopa Kohtusse 17. septembril 2015, menetluses
CTL Logistics GmbH
versus
DB Netz AG
EUROOPA KOHUS (viies koda),
koosseisus: koja president J. L. da Cruz Vilaça, kohtunikud E. Levits, A. Borg Barthet, M. Berger (ettekandja), ja F. Biltgen,
kohtujurist: P. Mengozzi,
kohtusekretär: ametnik K. Malacek,
arvestades kirjalikus menetluses ja 13. juuli 2016. aasta kohtuistungil esitatut,
arvestades seisukohti, mille esitasid:
olles 24. novembri 2016. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,
on teinud järgmise
otsuse
1Eelotsusetaotlus puudutab Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. veebruari 2001. aasta direktiivi 2001/14/EÜ raudtee infrastruktuuri läbilaskevõime jaotamise ja tasude kehtestamise kohta raudtee infrastruktuuri kasutamise eest ( EÜT 2001, L 75, lk 29 ; ELT eriväljaanne 07/05, lk 404), muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2004. aasta direktiiviga 2004/49/EÜ ( ELT 2004, L 220, lk 16 ; ELT eriväljaanne 07/08, lk 227) (edaspidi „direktiiv 2001/14“), artikli 4 lõigete 1 ja 5, artikli 6 lõike 1, artikli 8 lõike 1 ja artikli 30 lõigete 1–3, 5 ja 6 tõlgendamist.
2Taotlus on esitatud CTL Logistics GmbH ja DB Netz AG vahelises kohtuvaidluses DB Netzi majandatava raudteeinfrastruktuuri kasutamisega seotud ärajätmis- ja muutmistasude hüvitamise üle.
3Direktiivi 2001/14 põhjendustes 5, 7, 11, 12, 16, 20, 32, 34, 35, 40 ja 46 kirjeldatakse direktiivi eesmärke raudteeinfrastruktuuri kasutustasude osas järgmiselt:
„(5)
Tagamaks läbipaistvust ning kõikide raudtee-ettevõtjate diskrimineerimata juurdepääsu raudteeinfrastruktuuridele, tuleb kogu juurdepääsuõiguse teostamiseks vajalik teave avaldada võrguaruandes.
[…]
[…]
[…]
[…]
[…]
[…]
[…]
[…]
4Direktiivi 2001/14 artikli 1 lõige 1 näeb ette:
„Käesolev direktiiv reguleerib raudteeinfrastruktuuri kasutustasude kehtestamise ja sissenõudmise ning raudteeinfrastruktuuri läbilaskevõimsuse jaotamisega seoses rakendatavaid põhimõtteid ja protseduure.
Liikmesriigid tagavad, et raudteeinfrastruktuuri kasutustasude ja läbilaskevõimsuse jaotamise skeemid oleksid vastavuses käesolevas direktiivis sätestatud põhimõtetega ning võimaldaksid seega raudteeinfrastruktuuri-ettevõtjal olemasolevat infrastruktuuri läbilaskevõimsust turustada ning optimaalse tõhususega kasutada.“
5Selle direktiivi artikkel 3 „Võrguaruanne“ näeb ette:
„1. Raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja töötab pärast huvitatud pooltega konsulteerimist välja ning avaldab aruande, mis on kättesaadav tasu eest, mis ei tohi ületada aruande avaldamisega seotud kulusid.
2Võrguaruandes sätestatakse raudtee-ettevõtjatele pakutava infrastruktuuri omadused. See sisaldab teavet kõnealusele raudteeinfrastruktuurile juurdepääsu tingimuste kohta. Võrguaruande sisu on sätestatud I lisas.
3Võrguaruannet ajakohastatakse ja muudetakse vastavalt vajadusele.
4Võrguaruanne avaldatakse hiljemalt neli kuud enne infrastruktuuri läbilaskevõimsuse taotluste esitamise tähtpäeva.“
6Nimetatud direktiivi II peatükk, mis hõlmab artikleid 4–12, käsitleb „Infrastruktuuri kasutustasu[si]d“.
7Direktiivi artikkel 4 „Tasude kehtestamine, määramine ja kogumine“ sätestab:
„1. Liikmesriigid kehtestavad tasude kogumise raamistiku, rikkumata seejuures raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja majandamise sõltumatust, mis on ette nähtud [nõukogu 29. juuli 1991. aasta direktiivi 91/440/EMÜ ühenduse raudteede arendamise kohta ( EÜT 1991, L 237, lk 25 ; ELT eriväljaanne 07/01, lk 341) artikliga 4.
Nimetatud majandamise sõltumatuse nõuet silmas pidades kehtestavad liikmesriigid ka konkreetsed maksustamiseeskirjad või delegeerivad vastavad volitused raudteeinfrastruktuuri-ettevõtjale. Infrastruktuuri kasutustasu kindlaksmääramist ja kõnealuse tasu kogumist korraldab raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja.
[…]
4Raudteeinfrastruktuuri-ettevõtjad tagavad, välja arvatud artikli 8 lõikele 2 vastava erikorra puhul, et kasutatav maksustamisskeem rajaneb kogu nende võrgus samadel põhimõtetel.
5Raudteeinfrastruktuuri-ettevõtjad tagavad, et maksustamisskeemi kohaldamine tooks kaasa võrdsed ja diskrimineerimata tasud eri raudtee-ettevõtjatele, kes osutavad samalaadses turuosas samaväärse iseloomuga teenuseid, ning tegelikult rakendatavad tasud oleksid kooskõlas võrguaruandes sätestatud normidega.“
8Direktiivi 2001/14 artiklites 7–12 on üksikasjalikult kindlaks määratud, missuguseid tasusid tohib võtta, ning kuidas neid tasusid tuleb arvutada.
9Direktiivi artikli 7 „Maksustamispõhimõtted“ lõiked 3–5 sätestavad:
„3. „Olenemata lõigetest 4 või 5 või artiklist 8 kehtestatakse tasu minimaalse teenustepaketi ning teenindusrajatistele raudteed mööda juurdepääsu eest lähtuvalt kuludest, mis kõnealuse rongiliikluse korraldamisega otseselt kaasnevad.
4Infrastruktuuri kasutustasu võib sisaldada tasu, mis kajastab ülekoormusperioodidel tekkivat läbilaskevõimsuse nappust infrastruktuuri kindlaksmääratavas osas.
5Infrastruktuuri kasutustasu võib muuta, võtmaks arvesse rongi liikumisest tulenevate keskkonnamõjude hinda. Kõnealune muudatus on põhjustatud mõjude suurusest lähtuvalt astmestatud.
Keskkonnakulude määramine, mis toob kaasa raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja kogutulu kasvu, on siiski lubatud üksnes juhul, kui nimetatud kulusid määratakse konkureerivate transpordiliikidega võrreldavas ulatuses.
Kui teiste transpordiliikide puhul võrreldav keskkonnakulude määramise tase puudub, ei tohi kõnealune muudatus kaasa tuua raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja kogutulu kasvu. Kui raudteetranspordi ja konkureerivate transpordiliikide osas on kehtestatud võrreldav keskkonnakulude määramise tase ning see annab lisatulu, otsustab kõnealuse tulu kasutamise liikmesriik.“
10Kõnesoleva direktiivi artikli 8 „Erandid maksustamispõhimõtetest“ lõiked 1 ja 2 näevad ette:
„1. Raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja kulude täieliku tagasisaamise kindlustamiseks võib liikmesriik, kui turg seda talub, nõuda tõhusate, läbipaistvate ja mittediskrimineerivate põhimõtete alusel lisatasusid, tagades samas eelkõige rahvusvahelise raudteekaubaveonduse optimaalse konkurentsivõime. Kasutustasude määramise süsteem peab arvesse võtma raudteeveo-ettevõtjate tootlikkuse kasvu.
Tasumäärade suurus ei või siiski takistada infrastruktuuri kasutamist turusegmentide poolt, kes suudaksid tasuda vähemalt raudteeveoteenuse osutamisega otseselt kaasnevad kulud ning turu jaoks vastuvõetava osa tootlusest.
2Seoses eriinvesteerimisprojektidega, mida tulevikus kavandatakse või mis on lõpule viidud käesoleva direktiivi jõustumisele eelnenud 15 aasta jooksul, võib raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja kehtestada või kehtima jätta kõnealuste projektide pikaajalistest kuludest lähtuvad kõrgemad tasud, kui need projektid suurendavad tõhusust ja/või tasuvust ning neid ei oleks olnud võimalik muul viisil teostada. Niisugune maksustamiskord võib hõlmata ka uute investeeringute riski jaotamise kokkuleppeid.“
11Direktiivi artikli 9 lõige 5 näeb ette:
„Samalaadsete teenuste suhtes kohaldatakse samalaadseid kasutustasu vähendamise skeeme.“
12Direktiivi 2001/14 artikkel 12 „Reserveerimistasud“ on sõnastatud nii:
„Raudteeinfrastruktuuri-ettevõtjad võivad võtta nõuetekohast tasu läbilaskevõimsuse eest, mida taotletakse, kuid ära ei kasutata. Selle tasu eesmärk on edendada läbilaskevõimsuse tõhusat kasutamist.
Raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja peab alati suutma anda igale huvitatud isikule teavet infrastruktuuri läbilaskevõimsuse kohta, mis on seda kasutavatele raudtee-ettevõtjatele jaotatud.“
13Direktiivi 2001/14 IV peatüki „Üldmeetmed“ artikkel 30 „Reguleeriv organ“ näeb ette:
„1. Ilma et see mõjutaks artikli 21 lõike 6 kohaldamist, loovad liikmesriigid reguleeriva organi. Kõnealune organ, mis võib olla transpordiküsimuste eest vastutav ministeerium või mis tahes muu organ, on organisatsiooniliselt, rahastamisotsuste osas, õigusliku struktuuri poolest ning otsustustes sõltumatu mis tahes raudteeinfrastruktuuri-ettevõtjast, maksustavast organist, jaotavast organist või taotlejast. Organ tegutseb vastavalt käesolevas artiklis sätestatud põhimõtetele, kusjuures apelleerimise ja reguleerimisega seotud funktsioonid võib anda eri organitele.
2Kui taotleja leiab, et teda on ebaõiglaselt koheldud, diskrimineeritud või muul viisil kahjustatud, võib ta esitada reguleerivale organile apellatsiooni eelkõige raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja või vajaduse korral raudtee-ettevõtja otsuste vastu, mis on seotud:
[…]
3Reguleeriv organ tagab, et raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja poolt kehtestatud tasud on II peatükiga vastavuses ega ole diskrimineerivad. Taotlejate ja raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja läbirääkimised infrastruktuuri kasutustasude üle on lubatud üksnes juhul, kui need toimuvad reguleeriva organi järelevalve all. Reguleeriv organ sekkub, kui läbirääkimised läheksid ilmselt vastuollu käesoleva direktiivi nõuetega.
4Reguleerival organil on õigus asjassepuutuvas liikmesriigis nõuda raudteeinfrastruktuuri-ettevõtjalt, taotlejalt ja mis tahes kolmandalt poolelt asjassepuutuvaid andmeid, mis tuleb esitada viivitamata.
5Reguleeriv organ peab kaebuste puhul otsuse tegema ning võtma meetmeid olukorra heastamiseks hiljemalt kahe kuu jooksul alates kogu teabe saamisest.
Olenemata lõikest 6 on reguleeriva organi otsus siduv kõikidele pooltele, keda see puudutab.
Kui kaebus on esitatud seoses infrastruktuuri läbilaskevõimsuse eraldamisest keeldumise või tingimustega, mille alusel seda läbilaskevõimsust pakutakse, reguleeriv organ kas kinnitab, et raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja otsust ei ole tarvis muuta, või nõuab selle otsuse muutmist vastavalt reguleeriva organi poolt antud juhistele.
6Liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed tagamaks, et reguleeriva organi otsused on võimalik kohtus läbi vaadata.“
14Vastavalt direktiivi 2001/14 I lisale, millele direktiivi artikli 3 lõige 2 viitab, sisaldab võrguaruanne muu hulgas järgmisi andmeid:
„[…]
2Jaotis maksustamispõhimõtete ja tariifide kohta. See peab hõlmama nõuetekohaseid üksikasju maksustamisskeemi kohta ning piisavat teavet seoses tasudega, mida kohaldatakse II lisas loetletud üksnes ühe teenindaja poolt pakutavate teenuste suhtes. Selles esitatakse üksikasjalik teave artikli 7 lõigete 4 ja 5 ning artiklite 8 ja 9 kohaldamise meetodite, eeskirjade ja vajaduse korral ulatuse kohta. See peab sisaldama teavet tasude muutmise kohta, mis on juba otsustatud või mida kavandatakse.
[…]“.
1527. detsembri 1993. aasta üldise raudteeseaduse (Allgemeines Eisenbahngesetz; BGBl . 1993 I, lk 2378; edaspidi „AEG“), põhikohtuasja asjaolude asetleidmise ajal kehtinud redaktsioonis, § 14 lõiked 4–6 sätestavad:
„(4) Raudteeinfrastruktuuri-ettevõtjad määravad oma tasud kindlaks vastavalt § 26 lõike 1 punktide 6 ja 7 alusel antavale määrusele nii, et korvatakse kõik kohustuslike teenuste osutamise kulud lõike 1 esimese lause tähenduses, tagades samal ajal turutariifidele vastava kasumlikkuse. Sellega seoses võivad nad kehtestada ja nõuda raudtee käitamisega otseselt seotud lisatasusid ning teha vahet selle põhjal, kas tegemist on kaugveo, lähiveo või kaubaveoteenustega, ning selle põhjal, missuguse turusegmendiga on igat liiki teenuse sees tegemist, ning konkurentsivõime – eelkõige kaupade rahvusvahelises raudteeveos – peab olema tagatud. Eespool teises lauses nimetatud juhul ei tohi tasud siiski turusegmendi osas ületada raudteeveoga otseselt kaasnevaid kulusid, millele lisandub turutariifidele vastav kasumlikkus. § 26 lõike 1 punktide 6 ja 7 kohaselt,
(5) Raudteeinfrastruktuuri-ettevõtjad määravad kindlaks teenindusrajatiste kasutamise tasu, mis hõlmab ka lisateenuseid, kasutusõigusega ettevõtjate vahelist konkurentsi tahtlikult kahjustamata. Tahtliku kahjustamisega on tegemist eelkõige siis, kui:
(6) kasutusõigusega ettevõtjad ja raudteeinfrastruktuuri-ettevõtjad lepivad lõikes 1 viidatud määruses ette nähtud alusel kokku kasutamise üksikasjades, eelkõige kasutamise ajas ja kestuses ning tasus, nagu ka muudes kasutamise tingimustes, sealhulgas käitamise ohutust tagavates tingimustes.“
16AEG, põhikohtuasja asjaolude asetleidmise ajal kehtinud redaktsioonis, § 14b lõige 1 näeb ette:
„Reguleeriv organ kontrollib raudteeinfrastruktuuri kasutamist reguleerivate õigusnormide järgimist eelkõige osas, mis puudutab:
17AEG, põhikohtuasja asjaolude asetleidmise ajal kehtinud redaktsioonis, § 14c sätestab:
„(1) Reguleeriv organ võib avalikku raudteed majandavate raudteeinfrastruktuuri-ettevõtjate suhtes oma pädevuse teostamisel võtta vajalikke meetmeid, et lõpetada raudteeinfrastruktuuri kasutamist reguleerivate õigusnormide tuvastatud rikkumised või hoida ära nende tulevasi rikkumisi.
(2) Kasutusõigusega ettevõtjad, avalikku raudteed majandavad raudteeinfrastruktuuri-ettevõtjad ja nende arvel tegutsevad isikud peavad selleks, et võimaldada reguleerival organil ja tema ametnikel oma pädevust nõuetekohaselt täita, lubama:
(3) Kasutusõigusega ettevõtjad, avalikku raudteed majandavad raudteeinfrastruktuuri-ettevõtjad ja nende arvel tegutsevad isikud on selleks, et võimaldada reguleerival organil ja tema ametnikel oma pädevust nõuetekohaselt täita, kohustatud:
Nii on see eelkõige siis, kui raudteeinfrastruktuuri kasutustasude ja muude tasude osas on käimas või lõppenud läbirääkimised. Nad esitavad tõele vastava teabe, mis vastab hea usu põhimõttele. Isikud, kes on kohustatud teavet andma, võivad keelduda sellise teabe andmisest, mis võib neile või tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 383 lõike 1 punktides 1–3 nimetatud isikutele kaasa tuua kriminaal- või väärteomenetluse ohu.
(4) Reguleeriv organ võib täita oma otsuse selle seaduse alusel kooskõlas väärteomenetlust reguleerivate sätetega. Rahatrahvi suurus on kuni 500000 eurot.“
18AEG, põhikohtuasja asjaolude asetleidmise ajal kehtinud redaktsioonis, § 14d sätestab:
„(1) Avalikku raudteed majandavad raudteeinfrastruktuuri-ettevõtjad teevad reguleerivale organile teatavaks:
Kavandatavad otsused esimese lause punktide 1–5 tähenduses peavad olema põhjendatud. Lisaks tõendavad raudteeinfrastruktuuri-ettevõtjad, et nende määratud kasutustasud vastavad § 14 lõikele 4.“
19AEG, põhikohtuasja asjaolude asetleidmise ajal kehtinud redaktsioonis, § 14e näeb ette:
„(1) Reguleeriv organ võib pärast § 14d alusel esitatud teate saamist vaidlustada […]:
kui kavandatavad otsused rikuvad raudteeinfrastruktuuri kasutamist reguleerivaid õigusnorme.
(2) Enne, kui möödub tähtaeg, mis on ette nähtud:
(3) Kui reguleeriv asutus teostab oma vaidlustamisõigust, siis:
(4) Reguleeriv organ võib §-s 14d ette nähtud teadaande täies ulatuses või osaliselt tagasi lükata. Ta võib piirata seda tagasilükkamist teatavate avalikku raudteed majandavate raudteeinfrastruktuuri-ettevõtjatega. Nii on see eriti siis, kui sellega ei kaasne ohtu konkurentsimoonutuseks.“
20AEG § 14f sätestab:
„(1) Reguleeriv organ võib omal algatusel kontrollida:
Reguleeriv organ võib:
kui need tingimused rikuvad raudteeinfrastruktuuri kasutamist reguleerivaid õigusnorme.
(2) Kui kokkulepet raudteeinfrastruktuuri kasutamise kohta § 14 lõike 6 alusel või raamlepingu kohta § 14a alusel ei saavutata, siis võib reguleeriv organ kontrollida raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja otsuseid taotluse alusel või omal algatusel. Taotluse võivad esitada kasutusõigusega ettevõtjad, kelle õigust infrastruktuuri kasutada on võib-olla piiratud. Taotlused võib esitada tähtaja jooksul, mil esimese lause kohaselt võib lepingu sõlmimise ettepanekuga nõustuda. Kontroll võib eelkõige hõlmata järgmist:
Reguleeriv organ palub pooltel esitada kogu vajalik teave mõistliku tähtaja jooksul, mis ei või ületada kahte nädalat. Selle tähtaja möödumisel teeb reguleeriv organ otsuse kahe kuu jooksul.
(3) Kui raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja otsus rikub lõikes 2 märgitud juhul taotluse esitaja õigust raudteeinfrastruktuuri kasutada, siis
213. juuni 2005. aasta määruse raudteeinfrastruktuuri kasutamise kohta (Eisenbahninfrastruktur-Benutzungsverordnung) ( BGBl . 2005 I, lk 1566), 3. juunil 2009 muudetud redaktsioonis ( BGBl . 2009 I, lk 1235) (edaspidi „EIBV“), § 4 sätestab:
„(1) Raudteeinfrastruktuuri majandaja kehtestab lisa 1 punktis 1 nimetatud teenuste kasutamise tingimused (raudteevõrgustiku kasutamise tingimused) ja:
Kasutusõigusega ettevõtjate taotlusel edastab raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja neile nende kulul raudteevõrgustiku kasutamise tingimused.
(2) Raudteevõrgustiku kasutamise tingimustes tuleb esitada vähemalt lisas 2 ja muudes selle määruse sätetes nimetatud andmed ning raudteeliinide kasutamise üldtingimused. Tasude loetelu ei kuulu raudteevõrgustiku kasutamise tingimuste hulka.
[…]
(5) Raudteevõrgustiku kasutamise tingimused avaldatakse vähemalt neli kuud enne § 8 lõike 1 punktis 2 ette nähtud tähtaja saabumist, et ettevõtjad saaksid esitada liiklusgraafikus rongiliinide saamise taotlused. Raudteevõrgustiku kasutamise tingimused jõustuvad enne § 8 lõike 1 punktis 2 taotluste esitamiseks ettenähtud tähtaja saabumist.
(6) Raudteevõrgustiku kasutamise tingimused kehtivad kõigile taotlejatele võrdselt. Need on kohustuslikud kõigile lepingu sõlmijatele, ilma et see mõjutaks neis sisalduvaid üldtingimusi. […]“.
22EIBV § 21 näeb ette:
„(1) Raudteeinfrastruktuuri majandaja peab kohustuslike soorituste eest makstavad tasud kujundama nii, et need innustavad tulemuslikkuse tõstmise kava kaudu raudteeveo-ettevõtjaid ja raudteevõrgustiku käitajaid vähendama häireid ja parandama raudteevõrgustiku tõhusust. Tasude kehtestamise põhimõte toimivusskeemist lähtudes on kohaldatav raudteeinfrastruktuuri majandaja kogu võrgustiku ulatuses.
(2) Kasutustasud võivad sisaldada tasu, mis võtab arvesse raudteevõrgustiku käitamisest tuleneva keskkonnamõjuga seotud kulusid, ning selles kontekstis vahet tehes tuleb lähtuda toodete mõjust keskkonnale. Selle tagajärg ei tohi olla raudteeinfrastruktuuri majandaja üldise kasumi muutus.
(3) Kasutustasud võivad sisaldada tasu, mis kajastab ülekoormusperioodidel tekkivat läbilaskevõime nappust infrastruktuuri konkreetses osas.
(4) Kui veoteenusega kaasnevad muude veoteenustega võrreldes täiendavad kulud, võib neid kulusid arvesse võtta vaid selle veoteenuse puhul.
(5) Vältimaks suuri ja ebaproportsionaalseid kõikumisi võib lõigetes 2 ja 4 viidatud kohustuslike teenuste tasud ära jaotada sobivate perioodide peale.
(6) Kui käesolevas määruses ei ole ette nähtud teisiti, tuleb kasutustasud arvutada iga kasutusõigusega ettevõtja jaoks sama süsteemi kohaselt. Kasutustasusid tuleb vähendada, kui raudteevõrgustik, side- ja turvanguseadmed või kontaktvõrgu ja veoelektri ülekandeliinid ei vasta lepingutingimustele.
(7) raudteeinfrastruktuuri majandaja nõutavad tasud avaldatakse vastavalt § 4 lõikele 1 üks kuu enne § 8 lõike 1 punktis 2 nimetatud tähtaega. Need kehtivad kogu uue liiklusgraafiku perioodi jooksul.“
23Tsiviilseadustiku (Bürgerliches Gesetzbuch; edaspidi „BGB“) § 315 „Soorituse kindlaksmääramine ühe lepinguosalise poolt“ lõiked 1 ja 3 näevad ette:
„(1) Kui sooritus tuleb kindlaks määrata ühe lepinguosalise poolt, eeldatakse kahtluse korral, et kindlaksmääramine tuleb teha ex aequo et bono .
[…]
(3) Kui kindlaksmääramine tuleb teha ex aequo et bono , on see teisele poolele kohustuslik ainult siis, kui see on õiglane. Kui see ei ole õiglane, määratakse sooritus kindlaks kohtuotsusega […]“.
24CTL Logistics on eraõiguslik raudteeveo-ettevõtja, kes kasutab kohaliku omavalitsuse osalusega ettevõtja DB Netzi majandatavat raudteeinfrastruktuuri.
25DB Netz võimaldab klientidel kasutada tasu eest oma raudteeinfrastruktuuri niinimetatud infrastruktuuri kasutamise lepingute alusel. Tegemist on tüüplepingutega, mis reguleerivad raudteeveo-ettevõtjate ja DB Netzi vahelisi lepingulisi suhteid ning millel rajanevad konkreetsete liinide kasutamiseks sõlmitavad liinilepingud. Seejuures moodustavad infrastruktuuri kasutamise lepingu tingimused liinilepingu osa.
26Infrastruktuuri kasutamise lepingute kohaselt pidi CTL Logistics tasuma DB Netzi raudteevõrgustiku kasutamise eest vastavate liinide tasu, mis arvutati sel ajal kehtinud liinitasude hinnakirja alusel. Nimetatud hinnakirja „liinitasude süsteem“ koostab DB Netz eelnevalt konkreetse ajavahemiku jaoks raudteeveo-ettevõtjaid kaasamata.
27Pooled vaidlevad teatavate ärajätmis- ja muutmistasude üle, mille DB Netz kehtestas liinitasude süsteemiga ühepoolselt ja mis tuleks tasuda juhul, kui CTL Logistics soovib ära jätta või muuta mõnda eelnevalt broneeritud rongiliini. Aastatel 2004 kuni 2011 tasus CTL Logistics liinitasude süsteemi alusel nõutud summad, kuid otsustas need seejärel siiski tagasi nõuda.
28CTL Logistics ei pöördunud selleks mitte reguleeriva organi, vaid otse Landgericht Berlini (Berliini linnakohus, Saksamaa) poole.
29CTL Logisticsi sõnul määras DB Netz ärajätmis- ja muutmistasud ühepoolselt kindlaks ebaõiglaselt. Ta arvab, et BGB § 315 kohaselt on DB Netzi poolne tasude kehtestamine tühine ja kohtul tuleks selle asemel kindlaks määrata tasu, millele saab anda hinnangu ex aequo et bono . Sellisest tasust enammakstud summa on tasutud õigusliku aluseta ja tuleb tagasi nõuda.
30Eelotsusetaotluse esitanud kohus kinnitab, et apellatsioonikohtute ja Bundesgerichtshofi (Saksamaa Liitvabariigi kõrgeim kohus) praktika kohaselt võivad tsiviilkohtud käesoleva kohtuasjaga sarnastes kohtuasjades uurida, kas kostja liinitasude süsteem on õiglane, ja vajaduse korral teha oma otsused, andes ex aequo et bono hinnangu. Kõnealuse kohtupraktika kohaselt ei ole BGB § 315 alusel tsiviilõigusliku kontrolli läbiviimine AEG ega EIBV sätetega vastuolus, kuna raudteeinfrastruktuuri kasutustasude kindlaksmääramisel on reguleeriva organi kontrollist olenemata ikka veel privaatautonoomia põhimõttest lähtuv otsustusruum.
31Lisaks tuleb nimetatud kohtu sõnul menetluse huvides kohaldada BGB § 315 koos Saksa raudteevaldkonda reguleerivate õigusnormidega. BGB artikli 315 alusel esitatud nõue toob tingimata kaasa selle, et kontrollitakse raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja kindlaks määratud kasutustasu summat ja vajaduse korral vähendatakse seda kuni hindamise tulemusel saadud õiglase ülemmäärani ning seda ex tunc toimega.
32Samas leiab eelotsusetaotluse esitanud kohus, et BGB § 315 alusel tehtav õiglusel põhinev kontroll ja direktiivi 2001/14 ettekirjutuste koosmõjus kohaldamine ei ole lubatav. Tema hinnangul võimaldab BGB § 315 kohaldamine sisuliselt reguleerida olukorda viisil, mis ei ole kooskõlas ainult ühe reguleeriva organi põhimõttega kõnealuse direktiivi artikli 30 lõike 1 esimene lause alusel ning mis ei võta piisavalt arvesse selles direktiivis sätestatud põhimõtteid, mis käsitlevad kasutustasu kindlaksmääramist.
33Neil tingimustel otsustas Landgericht Berlin (Berliini linnakohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:
„1.
Kas liidu õigusnorme, eelkõige direktiivi [2001/14] artikli 30 lõike 1 esimest lauset, lõiget 2, lõiget 3, lõike 5 esimest lõiku ja lõiget 6 tuleb tõlgendada nii, et raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja ja taotleja vahel raamlepingus kokku lepitud või kindlaks määratud raudteeinfrastruktuuri kasutustasude tagasinõudmine on välistatud, kui sellist nõuet ei esitatud liikmesriigi reguleeriva organi menetluses ega sellele vastavas kohtumenetluses, mille käigus kohus kontrollib reguleeriva organi otsust?
34Oma esimese, teise, viienda ja kuuenda küsimusega, mida tuleb analüüsida koos, palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitada, kas direktiivi 2001/14 sätteid ning eelkõige direktiivi artikli 4 lõiget 5 ja artikli 30 lõikeid 1, 3, 5 ja 6 tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus selliste siseriiklike õigusnormide kohaldamine, nagu käsitletakse põhikohtuasjas, mis näevad ette, et raudteeinfrastruktuuri kasutustasude õiglust kontrollib juhtumipõhiselt üldkohus, ja võimaluse vajaduse korral muuta tasude suurust, sõltumata järelevalvest, mida reguleeriv organ teostab vastavalt kõnealuse direktiivi artiklile 30.
35Enne sellele küsimusele vastamist tuleb sissejuhatuseks osundada direktiivi 2001/14 eesmärkidele, põhimõtetele ning direktiivis raudteeinfrastruktuuri kasutustasude suhtes ette nähtud sisulistele ja vormilistele nõuetele.
36Direktiiviga 2001/14 taotletavate eesmärkide hulgas on eelkõige eesmärk tagada infrastruktuuri kasutamine ilma kedagi diskrimineerimata, nagu see on väljendatud muu hulgas direktiivi põhjendustes 5 ja 11 (vt selle kohta kohtuotsused, 28.2.2013, komisjon vs. Ungari, C‑473/10 , EU:C:2013:113 , punkt 47 , 18.4.2013, komisjon vs. Prantsusmaa, C‑625/10 , EU:C:2013:243 , punkt 49 ).
37Lisaks soovitakse direktiiviga tagada õiglane konkurents. Direktiivi põhjenduses 16 on selle kohta öeldud, et kasutustasude arvutamise süsteem ja läbilaskevõime jaotamise kord peaksid võimaldama raudteeteenuste pakkumise vallas õiglast konkurentsi.
38Direktiiviga 2001/14 kehtestatud kasutustasude süsteem kui haldamise vahend tagab samuti ka teise eesmärgi, milleks on infrastruktuuri-ettevõtja sõltumatus (vt selle kohta kohtuotsused, 28.2.2013, komisjon vs. Hispaania, C‑483/10 , EU:C:2013:114 , punkt 44 , ja 28.2.2013, komisjon vs. Saksamaa, C‑556/10 , EU:C:2013:116 , punkt 82 ).
39Pealegi on nimetatud direktiivi põhjenduse 12 kohaselt infrastruktuuri tõhusa kasutamise tagamise eesmärgi saavutamiseks otstarbekas toetada nende süsteemide kaudu infrastruktuuride kasutamise optimeerimist liikmesriikide poolt kehtestatavas raamistikus (vt kohtuotsus, 28.2.2013, komisjon vs. Saksamaa, C‑556/10 , EU:C:2013:116 , punkt 82 ).
40Direktiivi 2001/14 põhjenduse 20 kohaselt on selle eesmärgi saavutamiseks soovitatav võimaldada raudteeinfrastruktuuri-ettevõtjatele teatavat paindlikkust (vt selle kohta kohtuotsused, 28.2.2013, komisjon vs. Hispaania, C‑483/10 , EU:C:2013:114 , punkt 44 , ja 28.2.2013, komisjon vs. Saksamaa, C‑556/10 , EU:C:2013:116 , punkt 82 ).
41Samamoodi on selle direktiivi põhjenduses 34 välja toodud, et investeerimine raudteeinfrastruktuuri on soovitatav ning infrastruktuuri kasutustasude kehtestamise süsteem peaks pakkuma raudteeinfrastruktuuri-ettevõtjatele stiimuleid sobilike investeeringute tegemisel, kui need on majanduslikult ligitõmbavad. Ettevõtjaid ei saa aga meelitada investeerima infrastruktuuri, kui neil puudub kasutustasude kehtestamise süsteemi raames teatud otsustusruum (kohtuotsus, 28.2.2013, komisjon vs. Hispaania, C‑483/10 , EU:C:2013:114 , punkt 45 ).
42Lõpuks, kuna raudteeinfrastruktuur on monopol, on nimetatud direktiivi põhjenduses 40 öeldud, et seepärast on vaja raudteeinfrastruktuuri-ettevõtjaid ergutada kulusid kärpima ning oma infrastruktuuri tõhusalt majandama.
43Raudteeinfrastruktuuri tõhusaks majandamiseks ning õiglaseks ja diskrimineerimata kasutamiseks on direktiivi põhjenduse 46 kohaselt vaja luua reguleeriv organ, kes jälgib vastavate liidu õigusnormide järgimist ning tegutseb vaidlusi lahendava organina, ilma et see mõjutaks võimalust pöörduda kohtusse.
44Direktiivi 2001/14 artikli 1 lõike 1 teise lõigu kohaselt tagavad liikmesriigid selleks, et võimaldada infrastruktuuri-ettevõtjal infrastruktuuri turustada ja tõhusalt kasutada, et raudteeinfrastruktuuri kasutustasude ja läbilaskevõime jaotamise süsteemid oleksid vastavuses selles direktiivis sätestatud põhimõtetega.
45Kuna raudteeteenuste osutamise valdkonnas õiglase konkurentsi loomise eeltingimuseks on raudtee-ettevõtjate võrdne kohtlemine, siis peab infrastruktuuri-ettevõtja nimetatud direktiivi artikli 4 lõike 5 kohaselt tagama, et kasutustasude arvutamise süsteemi rakendatakse selliselt, et eri raudtee-ettevõtjate suhtes, kes osutavad samalaadses turuosas sarnaseid teenuseid, kehtivad võrdsed ja mittediskrimineerivad kasutustasud ning et tegelikult kohaldatavad kasutustasud on kooskõlas võrgustiku teadaandes sätestatud eeskirjadega.
46Siinkohal tuleb meenutada, et see säte rakendab direktiivi põhjenduses 11 toodud põhimõtte, mille kohaselt peavad kasutustasude arvutamise ja läbilaskevõime jaotamise süsteemid võimaldama kõikidel ettevõtjatel kasutada infrastruktuuri ühetaolistel ja mittediskrimineerivatel tingimustel ning püüdma võimaluste piires, õiglaselt ja diskrimineerimata vastata kõikide kasutajate ning veoliikide vajadustele.
47See direktiivi 2001/14 põhjendusest 11 ja artikli 9 lõikest 5 tulenev põhimõte, mis näeb ette, et samasuguste teenuste suhtes kohaldatakse samasuguseid kasutustasu vähendamise süsteeme, kujutab endast järelikult infrastruktuuri kasutustasu arvutamise ja kogumise põhikriteeriumi.
48Tagamaks selle eesmärgi saavutamist ja läbipaistvuse huvides näeb direktiivi 2001/14 artikkel 3, mis kordab direktiivi põhjenduse 5 sisu, infrastruktuuri-ettevõtja jaoks ette kohustuse koostada ja avaldada võrgustiku teadaanne, milles on kooskõlas direktiivi 2001/14 I lisaga ära toodud kasutustasude arvutamise põhimõtted ja määrad.
49Samuti raudteeinfrastruktuuri kasutustasude kehtestamise ja kogumise kontekstis näeb direktiivi 2001/14 artikli 4 lõike 1 teine lõik ette, et infrastruktuuri kasutustasu kindlaksmääramise ja tasu kogumisega tegelevad infrastruktuuri-ettevõtjad, kes peavad järgima ühtseid põhimõtteid, nagu näevad eelkõige ette nimetatud direktiivi artikli 4 lõiked 4 ja 5 (vt selle kohta kohtuotsused, 28.2.2013, komisjon vs. Saksamaa, C‑556/10 , EU:C:2013:116 , punkt 84 , ja 3.10.2013, komisjon vs. Itaalia, C‑369/11 , EU:C:2013:636 , punkt 41 ).
50Seega peavad infrastruktuuri-ettevõtjad, kelle ülesanne on kasutustasud kedagi diskrimineerimata kindlaks määrata ja neid koguda, mitte ainult looma kõigile raudteevõrgustiku kasutajatele võrdsed tingimused, vaid seisma hea ka selle eest, et kogutavad kasutustasud tegelikult nendele tingimustele vastavad.
51Direktiiviga 2001/14 kehtestatud diskrimineerimiskeelu põhimõttega, mida eespool just käsitleti, kaasneb selle direktiiviga raudteeinfrastruktuuri kasutustasude kehtestamiseks ja kogumiseks antud otsustusruum. Peale liikmesriikidele direktiivi 2001/14 artikli 7 ja järgmiste sätete ülevõtmiseks ja rakendamiseks antud kaalutlusruumi näeb direktiivi artikli 4 lõike 1 teine lõik selles osas ette, et kasutustasu arvutab infrastruktuuri-ettevõtja, kellele enesele on seega antud teatav otsustusõigus.
52Selles kontekstis innustavad need õigused kooskõlas direktiivi 2001/14 artikliga 12, juhul kui nimetatud infrastruktuuri-ettevõtja, kes ei ole kohustatud ärajätmistasusid koguma, kuid otsustab seda siiski teha, läbilaskevõimet tõhusalt kasutama, tingimusel et need tasud on mõistlikud ja kehtestatud kooskõlas nimetatud direktiivi artikli 1 lõike 1 teises lõigus sätestatud põhimõttega.
53Direktiivi 2001/14 põhjendus 7 väljendab sama mõtet ning selle põhjenduse kohaselt toob raudteeinfrastruktuuri optimaalse kasutamise soodustamine ühiskonna jaoks kaasa veokulu vähenemise.
54Lõpuks tuleb märkida, et direktiivi põhjenduse 35 kohaselt saadab iga tasude kehtestamise süsteem kasutajatele majanduslikke signaale ning on oluline, et sellised signaalid oleksid järjepidevad ning suunaksid tegema ratsionaalseid otsuseid. Sellest tuleneb, et neil suunitlustel võib soovitud mõju olla vaid siis, kui infrastruktuuri-ettevõtjal on tegelikult võimalus oma ärialast tegutsemist turutingimustele kohandada. Seega annab direktiiv 2001/14 infrastruktuuri-ettevõtjale selle direktiiviga taotletava eesmärgi saavutamiseks teatava otsustusõiguse. Nende eesmärkide arvessevõtmine väljendub igat liiki tasude – sealhulgas nende, mida kogutakse taotletava läbilaskevõime eest, mida pole ära kasutatud – ühetaolises kehtestamises ja kontrollis.
55Mis puutub reguleerivasse organisse, siis on direktiivi 2001/14 põhjenduses 46 märgitud, et raudteeinfrastruktuuri tõhusaks majandamiseks ning õiglaseks ja diskrimineerimata kasutamiseks on vaja luua reguleeriv organ, kes jälgib kõnealuste liidu eeskirjade rakendamist ning tegutseb vaidlusi lahendava organina, ilma et see mõjutaks võimalust pöörduda kohtusse.
56Seega tuleb liikmesriikidel selle direktiivi artikli 30 lõike 1 kohaselt luua selline organ, kelle poole võib nimetatud direktiivi artikli 30 lõike 2 kohaselt pöörduda taotleja, kes leiab, et „teda on ebaõiglaselt koheldud, diskrimineeritud või muul viisil kahjustatud“. Selles osas esitatud kaebuse esemeks on viimati nimetatud sätte kohaselt infrastruktuuri-ettevõtja otsused, mis puudutavad nende infrastruktuuri kasutustasude arvutamise süsteemi või struktuuri, mida taotleja peab või peaks maksma, ning reguleeriv organ on direktiivi 2001/14 artikli 30 lõike 5 kohaselt kohustatud kõik kaebused läbi vaatama ja võtma vajalikud meetmed, et olukord hiljemalt kahe kuu jooksul lahendada.
57Sellest tuleneb, et peale teatud konkreetsel juhul nõutava tasu hindamise peab see organ tagama, et kõik kasutustasud, mis kuuluvad tasude süsteemi, oleksid nimetatud direktiivi sätetega kooskõlas.
58Tsentraliseeritud järelevalve, mida teostab reguleeriv organ, kes tagab, et kasutustasud ei oleks diskrimineerivad, vastab järelikult põhimõttele, mille kohaselt määrab nimetatud tasud tsentraliseeritult kindlaks infrastruktuuri-ettevõtja, järgides sealjuures diskrimineerimiskeelu põhimõtet.
59Seda eesmärki järgivad ka reguleeriva organi otsuste toimet ja tema poolt läbiviidava kontrolli ulatust puudutavad sätted.
60Direktiivi 2001/14 artikli 30 lõike 3 esimene lause näeb sellega seoses ette, et reguleeriv organ tagab, et infrastruktuuri-ettevõtja poolt kehtestatud tasud on II peatükiga vastavuses ega ole diskrimineerivad. Lisaks näeb nimetatud direktiivi artikli 30 lõike 3 teine lause ette, et taotlejate ja infrastruktuuri-ettevõtja läbirääkimised infrastruktuuri kasutustasude üle on lubatud üksnes juhul, kui need toimuvad reguleeriva organi järelevalve all, kes sekkub viivitamatult, kui läbirääkimised võivad vastuollu minna nimetatud direktiivi sätetega.
61Direktiivi 2001/14 artikli 30 lõike 5 teise lõigu kohaselt on reguleeriva organi otsused siduvad kõigile pooltele ning neil on niisiis erga omnes toime.
62Direktiivi 2001/14 artikli 30 lõike 6 kohaselt tuleb luua võimalus nende otsuse kohtulikuks kontrolliks.
63Neid põhimõtteid silmas pidades tulebki vastata eelotsusetaotluse esitanud kohtu esimesele, teisele, viiendale ja kuuendale küsimusele, mis on käesoleva kohtuotsuse punktis 34 ümber sõnastatud.
64BGB § 315 osas selgub eelotsusetaotlusest, et see Saksa tsiviilõiguse säte näeb ette, et kui õigusnorm või lepingutingimus annab poolele – näiteks infrastruktuuri-ettevõtjale – õiguse ühepoolselt kindlaks määrata lepinguline kohustus, tuleb seda õigust siiski kahtluse korral teostada kooskõlas õigluse põhimõttega. Õigluse põhimõtte järgimist võivad kontrollida tsiviilkohtud, kes sel juhul, kui nad tuvastavad, et lepinguline kohustus on kindlaks määratud ebaõiglaselt, asendavad selle lepingutingimuse kaalutlusõigust kasutades tehtava kohtuotsusega. BGB § 315 eesmärk on seega korrigeerida konkreetsel juhul lepingulise kohustuse liigset ebaproportsionaalsust lepingu eseme suhtes.
65Eelotsusetaotluse esitanud kohus tõdeb veel, et Saksa kohtute praktika kohaselt näevad DB Netzi infrastruktuuri kasutamise lepingute tingimused, mis puudutavad rongiliinide kasutustasude arvutamise süsteemi, ühelt poolt ette õiguse määrata kindlaks lepinguline kohustus ja teiselt poolt, et õiguslik kohustus koostada tasude loetelu tuleneb õigusest määrata kindlaks seadusest tulenev kohustus. Need kohtud järeldasid sellest, et nad olid pädevad BGB § 315 lõike 3 alusel kasutustasusid kontrollima ja vajaduse korral tegema ise, pärast ex aequo et bono hinnangu andmist otsused.
66Eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul tõlgendavad Saksa kohtud Saksa raudteeõigusnorme, nimelt AEG ja EIBV sätteid, millega on üle võetud direktiiv 2001/14, nii, et BGB § 315 põhinev tsiviilõiguslik kontroll ei ole nende õigusaktidega vastuolus. Selline kontroll ei ole nende hinnangul välistatud, kuna privaatautonoomia põhimõtte kohaselt on infrastruktuuri-ettevõtjal infrastruktuuri kasutustasude kehtestamisel reguleeriva organi järelevalvele vaatamata otsustusruum.
67Selle kohtupraktika kohaselt on ka menetluse huvides põhjendatud kohaldada BGB § 315 koos Saksa raudteevaldkonna õigusnormidega. Raudteeveo-ettevõtja võib teatavatel tingimustel esitada nimetatud paragrahvi alusel hagi, milles ta palub, et kohus määraks kindlaks õiglase tasu. Selline hagi toob tingimata kaasa infrastruktuuri-ettevõtja määratud kasutustasu kontrolli ja vajaduse korral selle summa vähendamise õigluse hindamise alusel ja seda ex tunc , kuigi see toime on ebakindel, kui arvestada reguleeriva organi poolt vastuvõetavaid otsuseid.
68Lõpuks võib BGB § 315 nimetatud kohtu sõnul kohaldada isegi juhul, kui kasutustasud on kindlaks määratud üldise tasu vormis, kuna raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja ja raudteeveo-ettevõtja vahelist õigussuhet reguleerib tsiviilõiguse seisukohast AEG § 14 lõige 6.
69Sissejuhatuseks tuleb meenutada, et Euroopa Kohtu käsutuses olevast toimikust selgub, et õiglusel põhinev kontroll, mida liikmesriigi tsiviilkohtud teostavad BGB § 315 lõike 3 alusel, on tsiviilõiguse instrument ehk täpsemalt lepinguõiguse instrument, millel ei ole konkreetset seost infrastruktuuri-ettevõtja kogutavate tasude kontrollimisega, mis on ette nähtud direktiivis 2001/14. Selle sätte eesmärk on seega õiglase õigussuhte loomine igal konkreetsel juhul.
70Samas tuleb esiteks tõdeda, et õigluse hindamine igal konkreetsel juhul on vastuolus direktiivi 2001/14 artikli 4 lõikes 5 ja põhjenduses 11 ette nähtud diskrimineerimiskeelu põhimõttega, nagu sai selgitatud käesoleva kohtuotsuse punktides 45–54.
71Selles osas selgub toimikust, et Saksa tsiviilkohtute praktika lähtub põhimõttest, et BGB §-l 315 on „autonoomne kohaldamisala“, mis on raudteeõiguse normidega paralleelne, ning seetõttu tuleb kontrollida, kas infrastruktuuri-ettevõtja oma otsustusruumi raames, mis talle on siseriikliku õigusega kasutustasude kindlaksmääramiseks antud, on nõuetekohaselt arvesse võtnud ka hagejast raudteeveo-ettevõtja huve, mis ulatuvad kaugemale kui see, et on tagatud võrgustiku kasutamise tingimuste mittediskrimineeriv laad.
72Siinkohal piisab märkimisest, et see kohtupraktika suunab kohaldama lepinguliste kohustuste võrdväärsust puudutavaid materiaalseid hindamiskriteeriume, mida ei ole direktiivi 2001/14 sätetes ette nähtud.
73Need kriteeriumid, mida tsiviilkohus BGB § 315 alusel õigluse kontrolli raames kohaldab, ohustavad niisiis direktiivi 2001/14 eesmärkide saavutamist, kuna puuduvad nimetatud kohtupraktikas tunnustatud ühtsed kriteeriumid: neid kohaldatakse konkreetsetel juhtudel, arvestades lepingu eset ja kohtuvaidluse poolte huvisid.
74Kuna BGB § 315 kohaldamine puudutab üksnes konkreetse lepingu majanduslikku mõttekust, eirab see tõsiasja, et vaid ühtsetel kriteeriumidel põhinev kasutustasude kindlaksmääramine võimaldab tagada, et kasutustasude poliitikat kohaldatakse kõikide raudteeveo-ettevõtjate suhtes ühtemoodi.
75BGB § 315 alusel teostatav õigluse kontroll ühe lepingu puhul ühelt poolt ja raudteeõiguse normid, mis tulenevad direktiivist 2001/14, teiselt poolt puudutavad erinevaid kaalutlusi, mis vaid ühe lepingu suhtes kohaldamisel võivad viia vastuoluliste tagajärgedeni.
76Seega on õigluse põhimõtte kohaldamine Saksa kohtute poolt vastuolus direktiivis 2001/14 sätestatud põhimõtetega, ning eelkõige raudteeveo-ettevõtjate võrdse kohtlemise põhimõttega.
77Teiseks tuleb meenutada, et direktiivi 2001/14 artikli 4 lõike 1 kohaselt peavad liikmesriigid kehtestama tasude kogumise raamistiku. Nad võivad selleks kehtestada ka konkreetsed tasude kindlaksmääramise reeglid, rikkumata seejuures infrastruktuuri-ettevõtja majandamise sõltumatust. Selle sätte kohaselt on viimase ülesanne esiteks määrata kindlaks tasu infrastruktuuri kasutamise eest ja teiseks seda tasu koguda (vt eelkõige kohtuotsused, 28.2.2013, komisjon vs. Hispaania, C‑483/10 , EU:C:2013:114 , punkt 39 , ja 3.10.2013, komisjon vs. Itaalia, C‑369/11 , EU:C:2013:636 , punkt 41 ).
78Kõnealune säte kehtestab seega tasusüsteemidega seoses pädevuste jaotuse liikmesriikide ja infrastruktuuri-ettevõtja vahel. Nimelt kehtestavad liikmesriigid tasude kogumise raamistiku, samas kui kasutustasu kindlaksmääramine ja selle kogumine on raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja ülesanne (kohtuotsused, 28.2.2013, komisjon vs. Hispaania, C‑483/10 , EU:C:2013:114 , punkt 41 ; 11.7.2013, komisjon vs. Tšehhi Vabariik, C‑545/10 , EU:C:2013:509 , punkt 34 , ja 3.10.2013, komisjon vs. Itaalia C‑369/11 , EU:C:2013:636 , punkt 42 ).
79Infrastruktuuri-ettevõtja majandamise sõltumatuse eesmärgi tagamiseks peab tal liikmesriikide poolt määratletud kasutustasude kehtestamise raamistikus olema teatud otsustusruum, et määrata kasutustasud kindlaks selliselt, et ta saaks neid kasutada majandamise instrumendina (kohtuotsused, 28.2.2013, komisjon vs. Hispaania, C‑483/10 , EU:C:2013:114 , punktid 44 ja 49 , ning 11.7.2013, komisjon vs. Tšehhi Vabariik, C‑545/10 , EU:C:2013:509 , punkt 35 ).
80Direktiivi 2001/14 põhjendusest 12 nähtub, et liikmesriikide poolt määratud raames peaksid kasutustasude kehtestamise ja läbilaskevõime jaotamise süsteemid hõlbustama infrastruktuuri-ettevõtjatel oma infrastruktuuride kasutuse optimeerimist (kohtuotsus, 28.2.2013, komisjon vs. Hispaania, C‑483/10 , EU:C:2013:114 , punkt 44 ).
81Ent kuigi on tõsi, et infrastruktuuri-ettevõtjad võivad põhimõtteliselt arvutada kasutustasu välja kõikide raudtee-ettevõtjate suhtes kehtiva kasutustasude arvutamise süsteemi alusel, ei saa nad sellel süsteemil põhinevat tulemust optimeerida, kui on oht, et igal hetkel võib tsiviilkohus määrata BGB § 315 alusel õiglase tasu, mis kehtib ainult menetluspoolest raudtee-ettevõtja suhtes, mistõttu piirab nimetatud kohtu poolt kasutustasu kindlaksmääramine infrastruktuuri-ettevõtja otsustusruumi viisil, mis on vastuolus direktiivi 2001/14 eesmärkidega (vt selle kohta kohtuotsus, 3.10.2013, komisjon vs. Itaalia, C‑369/11 , EU:C:2013:636 , punkt 43 ).
82Selles kontekstis tuleb märkida, et vastavalt kõnealuse direktiivi artikli 8 lõikes 2 sätestatule peab infrastruktuuri-ettevõtjal selleks, et tal oleks hõlpsam oma infrastruktuuri kasutamist optimeerida, olema võimalus kehtestada või kehtima jätta teatud investeerimisprojektide pikaajalistest kuludest lähtuvad kõrgemad tasud (kohtuotsus, 28.2.2013, komisjon vs. Saksamaa, C‑556/10 , EU:C:2013:116 , punkt 83 ).
83Niisiis tuleb kokkuvõtteks märkida, et õigluse põhimõttel põhinevad kasutustasud ja vastaval juhul BGB § 315 lõike 3 alusel ex aequo et bono hinnangu tulemusel tehtav otsus on vastuolus direktiivi 2001/14 artikli 4 lõikega 1.
84Kolmandaks tuleb tõdeda, et BGB § 315 alusel materiaalsete hindamiskriteeriumide kohaldamine on kas vastuolus eelkõige direktiivi 2001/14 artiklites 4, 7 ja 8 ette nähtud hindamiskriteeriumidega või kui oletada, et need nõuded on kooskõlas direktiivis sätestatud nõuetega, siis paneks see tsiviilkohtud otseselt kohaldama raudteeõigusnorme ning järelikult ise teostama reguleeriva organi pädevust.
85Selles osas tuleb märkida, et põhimõttega, mille kohaselt kehtestab infrastruktuuri kasutustasud raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja, kes on kohustatud järgima diskrimineerimiskeelu põhimõtet, on kooskõlas järelevalve, mida teostab reguleeriv organ, kes omakorda peab tagama, et kasutustasud pole diskrimineerivad.
86Niisiis, kui liikmesriigi tsiviilkohtud, kelle poole on pöördutud raudteeinfrastruktuuri kasutustasusid puudutavate vaidlustega, kohaldavad BGB § 315 ette nähtud õigluse kontrolli raames AEG ja EIBV sätteid, et hinnata kasutustasude arvutamise meetodit ja summat, siis ei hinda direktiivist 2001/14 tulenevaid raudteeõigusnorme mitte ainult pädev järelevalveorgan ja seejärel ex post selle organi otsuste peale esitatud kaebusi läbivaatav kohus, vaid neid õigusnorme kohaldavad ja täpsustavad ka kõik liikmesriigi tsiviilkohtud, kelle poole pöördutakse, eirates sellega direktiivi 2001/14 artikliga 30 reguleerivale organile antud ainupädevust.
87Järelikult asendavad sõltumatute tsiviilkohtute erinevad otsused, mis ei pruugi olla kõrgema kohtu praktikaga harmoneeritud, pädeva asutuse poolt teostatava järelevalve ühtsuse, kui just selle asutuse otsuste peale esitatud kaebusi ei lahendata hilisema kohtuliku kontrolli käigus, antud juhul halduskohtute poolt, nagu näeb ette ka direktiivi 2001/14 artikkel 30. Sellest tuleneb kahe, omavahel koordineerimata otsustusmehhanismi parallelism, mis on ilmselges vastuolus direktiivi 2001/14 artikli 30 eesmärgiga.
88Neljandaks rõhutab eelotsusetaotluse esitanud kohus põhjendatult, et tekib ületamatu raskus selle tõttu, et mittediskrimineerivasse süsteemi sekkuvad erinevad individuaalsed kohtuotsused, mille on teinud tsiviilkohtud, kuigi reguleeriv organ üritab nende otsuste tulemusel reageerida.
89Esiteks tuleneb eelnevast, vähemalt kuni kõrgema kohtu sekkumiseni, diskrimineerimine sõltuvalt sellest, kas raudtee-ettevõtjad pöördusid tsiviilkohtusse või ei, ja sõltuvalt tsiviilkohtu tehtud otsuse sisust, mis rikub ilmselgelt direktiivi 2001/14 artikli 4 lõikes 5 ette nähtud diskrimineerimiskeelu põhimõtet.
90Teiseks tuleneb Euroopa Kohtu käsutuses olevast toimikust, et BGB § 315 alusel tehtav õigluse kontroll tähendab, et võimaliku raudtee-ettevõtjate vahelise diskrimineerimise vältimiseks tuleb reguleerival organil – pärast seda, kui tsiviilkohus on teinud otsuse, millega ta on üheainsa ettevõtja taotlusel infrastruktuuri kasutustasu muutnud – tegelikult infrastruktuuri-ettevõtja kehtestatud kasutustasu kohandada ja kohaldada seda teistele raudtee-ettevõtjatele.
91Samas ei tulene direktiivi 2001/14 sätetest reguleerivale organile ühtegi sellist kohustust.
92Lisaks põhineb ka argument, mille kohaselt võimaldab see meetod jõuda lahenduseni, mis tagab raudtee-ettevõtjate vahelise mittediskrimineeriva kohtlemise, eeldusel, et reguleerival organil tuleb piirduda reageerimisega individuaalsetele otsustele, mille on tsiviilkohtud BGB § 315 alusel juba teinud. Selline olukord on aga ilmselgelt vastuolus reguleerivale organile antud pädevusega, nagu see tuleneb direktiivi 2001/14 artikli 30 lõigetest 2 ja 5.
93Lõpuks piirab selline olukord raudteeinfrastruktuuri-ettevõtjate sõltumatust, kuna nad on kohustatud tsiviilkohtu otsusele reageerides leppima „õiglaste“ tasudega, mis põhinevad üksikjuhtumite analüüsil, ning see on vastuolus infrastruktuuri-ettevõtjatele direktiiviga 2001/14 pandud ülesandega.
94Selles kontekstis tuleb viiendaks nentida, et reguleeriva organi otsuste siduvus kõigi asjaomaste poolte suhtes, nagu see tuleneb direktiivi 2001/14 artikli 30 lõike 5 teisest lõigust, ei saaks tagatud. Sellest sättest tuleneb, et reguleeriva organi otsused, mis vajaduse korral allutatakse kohtu kontrollile, loovad õiguslikke tagajärgi kõigi asjaomaste raudteesektori ettevõtjate suhtes, olgu need siis veoettevõtjad või infrastruktuuri-ettevõtjad. Selle põhimõttega oleks vastuolus, kui tsiviilkohtute otsused, mis vastaval juhul põhinevad kasutustasude arvutamist käsitlevates õigusnormides sätestatud kriteeriumidel, looksid piiratud tagajärgi vaid kohtuvaidluste poolte suhtes.
95Nii saab kasutusõigusega ettevõtja, kes on esitanud infrastruktuuri-ettevõtja vastu hagi, et nõuda ebaõiglaseks peetud kasutustasu osalist tagasimaksmist, tingimata nende konkurentidega võrreldes eelise, kes sellist hagi ei esitanud. Tsiviilkohtul ei ole aga erinevalt reguleerivast organist võimalik laiendada vaidlust teistele infrastruktuuri kasutajatele või teha otsust, mis kehtiks kogu asjaomase sektori suhtes.
96Peale selle, et see olukord seab kahtluse alla raudteeinfrastruktuuri kasutamist käsitlevast normistikust tuleneva põhimõtte, mille kohaselt on vastuvõetud otsuste tagajärjed siduvad kõigile asjaomastele pooltele, ning tekitab tingimata kasutusõigusega ettevõtjate ebavõrdse kohtlemise, mida just püütaksegi direktiivi 2001/14 abil vältida, kahjustab see olukord ka eesmärki tagada raudteeteenuste osutamise valdkonnas õiglane konkurents.
97Seega võib kasutustasude tagasimaksmine tsiviilõiguse sätete alusel tulla kõne alla vaid juhul, kui reguleeriv organ või tema otsust kontrolliv kohus teeb eelnevalt siseriiklike õigusnormide kohaselt kindlaks, et kasutustasu oli raudteeinfrastruktuuri kasutamist käsitlevat normistikku arvestades ebaseaduslik, ja määral, mil kõnealust hüvitisnõuet saab lahendada pigem liikmesriigi tsiviilkohtus, kui nimetatud normistikus ette nähtud õiguskaitsevahendeid kasutades.
98Kuuendaks ilmneb Euroopa Kohtu käsutuses olevast toimikust, et tsiviilmenetluses ja järelikult ka BGB § 315 alusel algatatud menetluses ei ole välistatud vaidluse lahendamine kokkuleppe teel. Eeldus, et BGB §-l 315 on „autonoomne kohaldamisala“ paralleelselt raudteeinfrastruktuuri kasutamist käsitleva normistikuga, tähendab aga seda, et läbirääkimised kokkuleppe saavutamiseks võivad toimuda ilma reguleeriva organi osaluseta, kuna tema ei ole sellise menetluse pool.
99Selline reguleeriva organi väljajätmine on aga vastuolus direktiivi 2001/14 artikli 30 lõike 3 teise ja kolmanda lausega, mis näevad ette ühelt poolt, et taotlejate ja raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja läbirääkimised infrastruktuuri kasutustasude üle on lubatud üksnes juhul, kui need toimuvad reguleeriva organi järelevalve all, ja teiselt poolt, et reguleeriv organ sekkub viivitamatult, kui läbirääkimised võivad vastuollu minna nimetatud direktiivi sätetega.
100Seitsmendaks ilmneb, et BGB § 315 kohaldamine ei ole kooskõlas direktiivi 2001/14 eesmärgiga hõlbustada raudteeinfrastruktuuri-ettevõtjatel optimeerida oma infrastruktuuride kasutust muu hulgas direktiivi artikli 12 esimese lõigu alusel, mis näeb infrastruktuuri-ettevõtjatele ette võimaluse võtta tasu läbilaskevõime eest, mida taotletakse, kuid ära ei kasutata. BGB § 315 kohaldamise põhjendus, mille kohaselt on sellel sättel „autonoomne kohaldamisala“, mis on paralleelne raudteeinfrastruktuuri kasutamist käsitleva normistikuga, peaks viima järelduseni, et selle normistiku vastavaid sätteid ei võeta arvesse.
101Isegi kui oletada, et BGB § 315 kohaldamine võimaldab direktiivi 2001/14 konkreetseid eesmärke arvesse võtta, on ilmne oht, et kasutustasude juhtumispõhiselt vähendamine toob kaasa erinevusi saavutatud ergutavas toimes, ja et julgustatakse raudteeveo-ettevõtjaid saavutama tsiviilhagide kaudu eeliseid, mida teised, samasuguses olukorras olevad ettevõtjad ei saa.
102Selline julgustamine võib vastuolus direktiivi 2001/14 artikli 12 esimese lõigu eesmärgiga kahjustada ka huvi panustada infrastruktuuri optimaalsesse kasutusse sobiva korraldusliku meetme abil või reserveerimistaotluse tühistamisega võimalikult aegsasti.
103Kõigist eeltoodud kaalutlustest lähtudes tuleneb, et direktiivi 2001/14 sätteid ning eelkõige direktiivi artikli 4 lõiget 5 ja artikli 30 lõikeid 1, 3, 5 ja 6 tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus selliste siseriiklike õigusnormide kohaldamine, nagu käsitletakse põhikohtuasjas, mis näevad ette, et raudteeinfrastruktuuri kasutustasude õiglust kontrollib juhtumipõhiselt üldkohus, ja et vajaduse korral võib muuta tasude suurust, sõltumata järelevalvest, mida reguleeriv organ teostab vastavalt selle direktiivi artiklile 30.
104Kolmas, neljas ja seitsmes küsimus on esitatud vaid juhuks, kui esimesele, teisele, viiendale ja kuuendale küsimusele tuleb vastata jaatavalt.
105Kuna esimesele, teisele, viiendale ja kuuendale küsimusele tuleb vastata eitavalt, ei ole kolmandale, neljandale ja seitsmendale küsimusele vaja vastata.
106Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus poolelioleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.
Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (viies koda) otsustab:
Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. veebruari 2001. aasta direktiivi 2001/14/EÜ raudtee infrastruktuuri läbilaskevõime jaotamise ja tasude kehtestamise kohta raudtee infrastruktuuri kasutamise eest, mida on muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2004. aasta direktiiviga 2004/49/EÜ, sätteid ning eelkõige direktiivi artikli 4 lõiget 5 ja artikli 30 lõikeid 1, 3, 5 ja 6 tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus selliste siseriiklike õigusnormide kohaldamine, nagu käsitletakse põhikohtuasjas, mis näevad ette, et raudteeinfrastruktuuri kasutustasude õiglust kontrollib juhtumipõhiselt üldkohus, ja et vajaduse korral võib muuta tasude suurust, sõltumata järelevalvest, mida reguleeriv organ teostab vastavalt direktiivi 2001/14, muudetud direktiiviga 2004/49, artiklile 30.
Allkirjad
(*1) Kohtumenetluse keel: saksa.
Tekstas iš mūsų archyvo (Europos Sąjungos leidinių biuro „Cellar“ duomenys). Commission Decision 2011/833/EU — free reuse incl. commercial; attribution to EUR-Lex / Court of Justice of the European Union required; EUR-Lex is not the authentic record of the Court.